KAS KULTUURIMINISTEERIUMIL ON TULEVIKKU?

Sirp küsib:
1. Kas riiklik/avalik kultuurielu korraldamine ja juhtimine (sh rahastamine) iseseisva kultuuriministeeriumi kaudu praegusel kujul ja reeglite alusel on parim ja ainuvõimalik variant Eestis? Miks? Kui ei, siis mida esmajärjekorras tuleks muuta?

2. Kas erakond on kaalunud ja analüüsinud kehtiva korralduse alternatiive? Milliseid? Kui on, siis miks need on kõrvale heidetud?

3. Kas üldse ja kuidas on võimalik kindlustada kultuurielu stabiilset (ja mitte kahanevat) rahastamist juhul, kui Eesti majandusareng peaks aeglustuma või kulgema mõne negatiivse stsenaariumi järgi?

Isamaa ja Res Publica Liit

Praegune kultuurielu korraldamine ei ole kindlasti ainuvõimalik. Väga võimalik, et see ei ole ka parim. Teatavasti oli kultuur päris üheksakümnendate algul meil lühikest aega haridusministeeriumi all. See ei leidnud kultuuriavalikkuse suurt toetust ja pärast seda pole keegi ministeeriumide lahutamist teravalt tõstatanud. Ma ei arva ka, et see oleks Eesti praeguse halduskorralduse kõige teravam kitsaskoht. Lisaks tuleb meil arvestada sümboolse tähendusega. Kuni me pole suutnud kultuuri muude vahenditega piisavalt väärtustada, on eraldi ministeeriumi olemasolu lisaks kõigele enesetunde küsimus. See, et kultuuriministri roll viimastes valitsustes on olnud pigem teisejärguline, on omaette probleem, mis osalt tuleneb personaalsetest põhjustest.

IRL tahab kultuurkapitali loomingutoetuste osa kahekordistada. Üks võimalus selleks on hasartmängu- ja aktsiisimaksudest sihtkapitalidele mineva rahaosa suurendamine. Suurtele kultuuriinvesteeringutele tuleb sel juhul riigieelarvest lisaraha leida. Eelarve praegust seisu arvestades on see täiesti võimalik. Eeskätt tahame toetada kultuurile pühendunud inimesi, praegu meenutab kultuurkapitali toetus tihti abiraha, mitte tegeliku loomingutoetust. Meie areng lubab tegelikult enamat ja lõpuks tuleb teadvustada, et rahva püsimiseks on just kultuur keskne valdkond.

Minu arvates on üks suuremaid ohte bürokraatia kasv ja riigiaparaadi horisontaalse koostöö puudulikkus. Kui suudame seda ülepaisutamist vältida, siis on võimaliku majandusseisaku tagasilöök meie rahvuslikule elutegevusele, sealhulgas kultuurile vähem valus. Lisaks peavad valdkonnad nagu ringhääling ja muinsuskaitse olema poliitilisest võimust sõltumatud ja neid ei tohi raha abil survestada.

“Loomemajandus” on viimase aja entusiastlik märksõna, aga kindlasti ei lahenda see kultuurikorralduse ja rahastamise põhiprobleeme. Mingites valdkondades (disain jm) võib nutika tegutsemise korral eraraha juurdekasvu siiski loota ja kui on side innovatsiooniga, siis saab uurida ka struktuurifondide kasutamise võimalikkust.

Andres Herkel