23. II 2010
Austatud Reaalkooli pere!
Mis teeb ühe arvult väikese rahva selliseks, et tal on riik ja keel ja kultuur ja tahe kõike seda hoida? Miks on Euroopas nõnda palju rahvusriike samal ajal, kui mujal maailmas on isegi kümnete ja sadade miljoniteni küündiva liikmeskonnaga rahvad riigitud? Näiteks kurdi rahvast tänapäeva Türgi, Iraagi ja Iraani alal arvatakse olevat kokku kuni 25 miljonit – nad on oma riiki tahtnud, aga pole saanud. Näiteks marathisid Indias on lausa 100 miljoni ligi, aga neilgi pole oma riiki ja võib-olla nad isegi väga ei taha seda, sest India osariigina on neil küllalt suur autonoomia. Kuid mind hämmastas kaks aastat tagasi neil külas käies, et sisuliselt puudub omakeelne kõrgharidus, õpetus käib inglise keeles ja seda peetakse loomulikuks. Kui palju on meid, eestlasi, nendega võrreldult? Meid on suurusjärgu ja isegi mitme suurusjärgu võrra vähem!
Koolikursuses saame me teada, mis juhtus Eestis XIX sajandil ning kuidas ajastu, mida tuntakse rahvusliku ärkamisajana, lõi eeldused meie kultuuriliseks ja lõpuks ka riiklikuks iseolemiseks. Tegelikult on see teekond sarnane paljude Euroopa rahvaste puhul. Kõigepealt tulevad suured teadlased ja valgustajad, kes asuvad uurima keelt ja ajalugu, panevad kokku eepose, nagu tegi Lönnrot soomlastel või Kreutzwald meil. Siis tulevad paljud-paljud teised: rahvuslikud haritlased, külakoolide rajajad, ajalehtede asutajad ja taluperemehed, kellele on tähtis anda oma lastele eesti haridus, mida varasematel sajanditel pole õieti olemaski olnud.
Nüüd aga jõuame juba järgmise pidepunkti juurde, mida meie kultuuriloos kehastavad kõige võimsamalt Juhan Liivi prohvetlikud read: Ja nõnda on lugu ka Eestis / ja nõnda on elu kiik; / ükskord – kui terve mõte –, / ükskord on Eesti riik! Seitse aastat pärast Juhan Liivi surma see riik tuli ja homme saab ta 92-aastaseks.
Singi tuleb teha täpsustus, et see, mis juhtus Eestis, polnud nii väga erandlik. Nimelt tõi Vene impeeriumi lagunemine, nagu ka Austria-Ungari impeeriumi lagunemine, kaasa uute rahvusriikide tekkimise laine.
1918. aastal nimetas toonane Ühendriikide president Woodrow Wilson rahvaste enesemääramisõigust ühe Esimese maailmasõja järgse maailma ülesehitamise printsiibina. See oli ka meie suur võit, sest Vabadussõja järel on Eesti riik püsinud palju enam rahvusvahelise õiguse põhimõtetel kui jõul, mida pole meil piisavalt olnud. Mis aga kummati ei tähenda, et me ei pea väga tõsiselt tegelema riigikaitsega. Seda peame kindlasti tegema. Meenutagu seda meile ka see monument, mis seisab siin, Reaalkooli õuel.
Rääkides rahvaste enesemääramisõigusest pean ma siin meenutama Linnart Mälli, Eesti orientalisti ja poliitikut, kes saadeti eelmisel reedel Tartus viimsele teekonnale. Tema oli Esindamata Rahvaste Organisatsiooni looja ja esimene president; ta oli ka tõlkija tänu kellele on meie keeles paljud Ida klassikalised tekstid ja ma saan siia juurde taas kinnitada, et eesti keel on täisväärtuslik maailmakeel.
Siin tahan ma meenutada ka teist äsja lahkunud kultuuritegelast, Enn Soosaart, kellest vaatamata sellele, et ta gümnaasiumieas jäi kogu eluks ratastooli, sai suureks vaimult, nagu omal ajal kõlas Jakob Hurda üleskutse eestlastele. Soosaar oli tõlkija ja mõtleja. Ühte tema mõtetest tahan ma täna meenutada: „Demokraatiasse ei ole võimalik astuda, demokraatiasse kasvatakse.“
Tõepoolest, me oleme riigina astunud vabal tahtel ja kõiki vastuvõtukriteeriume täites nii Euroopa Liitu kui NATO-sse. Need on suured saavutused ja garantiid meie julgeolekule. Meie majanduse ja rahanduse jaoks on väga oluline liituda Euroopa ühisraha euroga ja ka siin on meie lootused kõrged. Kuid ühiskond ei saa kuhugi astuda, ta peab kasvama. Ta peab kasvama hoolivaks ja arukaks ning igaühe õigusi kaitsvaks.
Ma meenutasin täna kahte meest, kes on teinud suuri tegusid, kuid kes seekordse iseseisvuspäeva eel meie hulgast lahkusid. Austatud gümnasistid! Just teie olete need, kes peate asemele astuma – kas ühel või teisel elualal oma suuri tegusid tehes. Teie olete Eesti riigi kestmise tagatis!