Tõtt-öelda ootasin, et selle teema võtab üles ajakirjandus, aga näib, et Eesti ajakirjandus pahatihti ei oska poliitikute suhtes õiges kohas nõudlik olla.
Probleem on lihtne: meil on kujunenud hulk iseseisvuspäeva traditsioone alates varahommikusest lipuheiskamisest Toompeal ja lõpetades Vabariigi Presidendi õhtuse vastuvõtuga. Lipuheiskamisel oli kohal umbes seitse Riigikogu liiget, järgmistel hommikustel üritustel napilt rohkem. Olen kaugel sellest, et näiteks jumalateenistusel nägudekontrolli teha, aga poliitikute leigus on kurb tõsiasi. See torkab seda enam silma, et näiteks välisriikide saadikud on sel päeval meiega kõigil üritustel, nad ei hiili ära.
Loomulikult võib mõista, kui iga Võrust või Saarest valitud saadik 24. veebruari hommikul Toompeale ei jõua. Aga ainuüksi Tallinnast ja Harjust valituid on mitukümmend, mitte seitse või kaheksa. Ja hommikune lipuheiskamine on just Riigikogu üritus, mille juhatab sisse Riigikogu esimehe kõne.
Kunagi Savisaare poolt algatatud boikott presidendi vastuvõtu suhtes on aasta-aastalt leidnud uusi jäljendajaid ka nende seas, keda muidu oleks raske Keskerakonna esimehe satelliitideks pidada. Võib-olla on see Edgar Savisaare jaoks tõesti omapärane viis maksta kätte selle eest, et tema pole parasjagu ei Eesti president ega peaminister. Aga mis on teiste motiivid? Kas tüdimus, laiskus või käegalöömine? Uskuge: minagi arvan, et kodus on lihtsam ja mõnusam olla. Vaba päev nädala keskel on talvisel ajal ju kingitus. Vastuvõtt seevastu toob sekeldusi. Paljudel tuleb pimedal talveööl sõita ühest linnast teise, et hommikul taas tööl olla. Milleks see vaev ja tüli?
Mind paneb tõsiselt imestama, et mitteosalemises ei nähta lugupidamatuse väljendust riigi ja Vabariigi Presidendi institutsiooni suhtes. Aga just nii see on. Vastuvõtt pole lihtsalt karneval või „edevate paraad”, nagu seda mõnikord näidata püütakse. Vabariigi aastapäev on kajastuse kohatisele pealiskaudsusele vaatamata midagi palju enamat. Jah, ma saan aru, et paljusid kutsutuid meediakära pigem peletab eemale. Aga see pole piisav põhjendus – eriti, kui viilitakse ära hommikustestki üritustest.
Tean, et vähemalt üks minister ja mõnigi Riigikogu kolleeg oli riigi sünnipäeva ajal välislähetuses. Olulise töökomandeeringu puhul on see mõistetav puudumispõhjus. Siiski tuleb meil meenutada üht vana prantsuse sententsi: noblesse oblige.
Huvitav, mis saaks siis, kui president otsustaks järgmist iseseisvuspäeva hoopis valitud sõpradega saunas või restoranis pidada või peapiiskop jääks koju magama?
| Kommentaarid | ||||||||||||||||
|
||||||||||||||||