Neljapäevast tänaseni toimub Jerevanis NATO Parlamentaarse Assamblee julgeolekuseminar Lõuna-Kaukaasia arengute kohta. Mul on võimalus esindada sel foorumil ENPA-t ja ei kahetse sugugi. Kolm päeva on täidetud kokku kaheksa teemapaneeliga, sealhulgas „Olukord Karabahhis”, „Türgi-Armeenia rapprochement”, „Vene-Georgia konflikt”, „Olukord Põhja-Kaukaasias”, „Energiajulgeolek” jt. Need on õigupoolest kõik eilsed teemad, millest olen nüüd valmis väikese kokkuvõtte tegema.
Karabahhi olukord on väga selgelt läbi põimunud Türgi-Armeenia suhtesoojendamisega. Lepped on allkirjastatud, kuid pole parlamentides ratifitseeritud. Türgi sisemeeleolud ja eriti tema traditsiooniline liitlane Aserbaidžaan nõuavad Karabahhi konflikti lahendamist n.-ö. samas paketis. Seevastu rahvusvahelised tegelased tahaks ühe probleemi kaelast ära saada ja peavad selle sidumist teise probleemiga ebaõigeks. Nii väljendus näiteks OSCE Parlamentaarse Assamblee Karabahhi raportöör Göran Lennmarker Rootsist.
Aserbaidžaanile see lähenemine ilmselt ei sobi. Kuna Aserbaidžaani võimuesindajad ei saa tulla üritusele, mis toimub Jerevanis, siis kajastub Bakuu hoiak siin valitsusväliste ekspertide suu läbi. „Euroopa peab arvestama, et Nabucco torujuhet ei tule, kui Aserbaidžaani muresid seoses Karabahhiga lihtsalt ignoreeritakse,” ütles mu vana tuttav Ilgar Mämmädov, kes tavaliselt on tuntud oma maa valitsuse terava kriitikuna inimõiguste ja demokraatia küsimustes.
Tegelikult oli energiajulgeoleku blokk ainus, mille ülesehitusele pean etteheite tegema. Seda teemat on Lõuna-Kaukaasia kontekstis ikka väga lootusetu arutada, kui ühtegi aserit laua taga pole. Aga nii oli: kohal oli üks Euroopa teoreetik ja kaks armeenlast, minister ja ekspert. Valitsusväline armeenlane läks koguni nii kaugele, et arvas aserite puudumise põhjuseks selle, et Bakuus pole ühtegi korralikku spetsialisti energiakandjate ökonoomika alal. Eks põhjus pidi siis peituma selles, et iga „korralik ekspert” otsustaks Karabahhi küsimuse esmalt Armeenia kasuks ja tõmbaks siis Euroopa-suunalised torujuhtmed otse läbi Armeenia, mitte vingerdades Georgia kaudu.
Teisalt tuleb tunnistada, et ega see korraldajate viga ole, et aserid on Armeeniasse tuleku suhtes tõrksad. Nagu nad ütlevad: riigid on siiani sõjaseisukorras. Teineteise süüdistamise ägeduses on armeenlased ja aserid üsna võrdsed, aga kuna seekordsel seminaril olid aserid kohal vaid kahe väga hea valitsusvälise eksperdiga, kes igale provokatsioonile ei allunud, siis ei suutnud tüli seminari sisukust varjutada.
Vene-Georgia blokis tegi suurepärase ettekande David Smith, Potomaci Instituudi analüütik. Mõttetu on arutada, mida tegi või mõtles president Saakašvili tolle augustipäeva hommikul, kui sõda valla pääses. Asi on hoopis selles, et tegemist oli pikalt ja hästi ettevalmistatud sissetungiga venelaste poolt. Sellele eelnes Putini Müncheni-kõne ja terve kaskaad sõjakaid avaldusi, kus lubati teha kõik selleks, et Georgiat ohjeldada. NATO Bukaresti tippkohtumise nõrk positsioon andis sõjakäigu ettevalmistamisele vaid hoogu juurde. See polnud üksnes rünnak Georgia vastu, vaid Georgia lääneliku arengutee ja Lääne kui sellise vastu.
Põhja-Kaukaasia blokis oli tavapäraselt hea esineja Moskva Carnegie Instituudi teadur Aleksei Malašenko. Ta iseloomustas olukorda pettumuse, stabiilsuse puuduse, totaalse korruptsiooni, töötuse ja ühiskonna demoderniseerimise mõistetega. Malašenko sõnul toimub Põhja-Kaukaasia vabariikides ühiskonna islamiseerumine ja arhaiseerumine, mida on Venemaal tulevikku vaadates järjest raskem ohjata.
Kõigil, keda Kaukaasia areng huvitab, soovitan minu poolt mainitud nimesid „guugeldada”. Nii võib leida nende kirjutisi ja olulist lisainfot. Mainiksin siin ära ka suursaadik Bernard Fassier, Rahvusvahelise Kriisirühma esindaja Sabine Freizeri ja Poola analüütiku Wojciech Gorecki nimed.