Andres Herkel
ENPA >> Kommunism >> Ideed ja kuritööd
Ideed ja kuritööd
Sirp
2006-01-06

Pikk tee kommunismi hukkamõistmiseni

Selle kuu lõpus Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) plenaaristungil Strasbourgis arutusele tulev resolutsioon kommunistlike režiimide kuritegudest võib olla teedrajav. Vastuvõtmise korral oleks see esimene kõrgel rahvusvahelisel tasandil vastu võetud dokument, mis mõistab üheselt ja selgelt hukka kommunistlike režiimide inimsusevastased kuriteod. Kui Stéphane Courtois hindab “Kommunismi mustas raamatus” ohvrite koguarvu maailmas sajale miljonile, kellest enamik tapeti aastakümneid tagasi, siis on selge, et rahvusvaheline hukkamõist on häbiväärselt hilinenud. Parem siiski hilja kui üldse mitte.

Siinkohal tahan analüüsida kahte küsimuste ringi. Esiteks seda, kas ja kuivõrd saab kommunismi kuritegude hukkamõistmisega kaasneda nende nii-öelda ideoloogiline ja personaalne süükspanemine. Ehk teiste sõnadega: kas sellest tuleneb kommunistliku ideoloogia või kunagiste kompartei liikmete otsene hukkamõist? Selle kõrval väärivad tähelepanu lahtirääkimist ENPA resolutsiooni sisu ja tähendus, dokumendi menetlemise senine kulg ning vastuvõtmise võimalused.

Küsimus, kas kommunismi kuriteod said otseselt tuleneda ideoloogiast, millele neid kuritegusid toime pannud režiimid tuginesid, kuulub praegu pigem teooria kui praktilise poliitika valdkonda. Teoreetiliselt saab kindlasti esitada mitmeid argumente. Aga olukorras, kus hinnang kommunismi kuritegudele on nende kuritegude ulatusega võrreldes ebaproportsionaalselt pehme ning juba teemakäsitlus ise kutsub esile liiga valulisi reaktsioone, ei ole selline vaidlus kuigi sihipärane. Marxi intellektuaalne süüdimõistmine pole kindlasti esmatähtis, see võib lausa teelt eksitada.

Kui riigikogu kommunismi kuritegude teemat esimest korda põhjalikumalt arutas, siis kaasnes avalduse eelnõuga pikk seletuskiri. Lisaks ajaloolisele ülevaatele sisaldas see teoreetilise peatüki kommunismi ideoloogiast ja selle seosest hiljem sooritatud massikuritegudega. Just see peatükk andis aluse hukkamõistuavalduse intellektuaalsemale kriitikale. Marju Lauristin (kes siiski avalduse vastuvõtmist väga selgelt toetas) pidas ideoloogiaga seostamist kohatuks, leides, et kui kriitika suunatakse marksismi kui õpetuse vastu, siis riivaks see ka kaasaegseid mõtlejaid nagu Jürgen Habermasi või Pierre Bourdieu’d. Isegi kui pidada sellist tuletust veidi kistuks, tuleb tunnistada, et ideoloogia kui sellise hukkamõistmine toob kaasa õige keerulise probleemi, kui kaugele minna. Näiteks Lenini kirjutised nõretavad üleskutsetest otsesele vägivallale, mida hiljem tema juhtimisel ka ulatuslikult teostati. Aga kõigi marksistide, eurokommunistide ja noorusrumaluses “revolutsiooniromantikast” innustunute ühte patta panek massimõrvade korraldajatega tekitab ületamatuid probleeme, mis teema mõistlikule käsitlemisele kaasa ei aita.

Sellise järelduseni jõudis hiljaaegu ENPA poliitikakomitee kommunismiraporti autor Göran Lindblad. Rootsi moderaat kirjutab: “Suurim vastuolu tekkis kommunistliku ideoloogia ja kommunistlike režiimide eristamisel. Paljud komitee liikmed leidsid, et vastuvõtmisele minev tekst peab selgelt mõistma hukka režiimid, aga mitte ideoloogia. Isegi kui minu arvates pole selline vahetegemine õigustatud, olen valmis tegema olulisi mööndusi, kui see on teksti vastuvõtmise vajalik tingimus.” Üks selline mööndus tehti näiteks Lääne-Euroopa komparteide suunas, millel märgitakse olevat suur panus demokraatlike vabaduste saavutamisel näiteks Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Kas see osutus tagab nende riikide vasakpoolsete toetuse raportile kui tervikule, on praegu vara öelda.

Ideoloogia hukkamõistmisel saab minna üksnes minimalistlikku teed. Kuritegelikke režiime ühendab leppimatu klassivõitluse ja proletariaadi diktatuuri ideestik. Vähemalt nende põhimõtete rakendamine on viinud ulatuslike pogrommide ja inimõiguste jalge alla tallamiseni.

Kas iga kommunist on süüdi?

Kompartei kunagiste liikmete personaalse vastutuse probleem leidis selge lahenduse ka Eesti riigikogu avalduses, kus öeldakse: “Tunnistades agressiooni, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid ning genotsiidi toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonirežiimi asutused ja organisatsioonid kuritegelikeks, rõhutab Riigikogu, et see ei tähenda nende liikmete ja töötajate kollektiivset vastutust.” Allpool lisatakse, et otsuse isiku osaluse kohta genotsiidis ning inimsusevastastes ja sõjakuritegudes saab langetada kohus. Samasugune vahetegemine ilmneb ka ENPA lähenemises.

Kommunismiikkest vabanenud maade komparteilise taustaga riigijuhid võivad meile meeldida või mitte, aga kindlasti pole keegi neist seotud kommunismi kuritegudega selles tähenduses, nagu on kavas need hukka mõista. Kaudse seose ja moraalse vastutuse küsimus on küll oluline, aga paraku on selliste hinnangute kategoorilisust lahjendanud mitme maa valijad. Nad ise on demokraatlike protseduuridega kommunismiaja juhid riigitüüri juurde kutsunud. Kummati on sellise taustaga juhte lihtsam haavata. Vana-aasta uudispõuasel ajal ületas meil künnise ühe vähetuntud vene “eksperdi” Valeri Tursunovi arvamus, et koos kommunismi kuritegudega tuleb hukka mõista Eesti president. Loomulikult nimetati Arnold Rüütli kõrval ka teisi nimesid: Leedu peaminister Algirdas Brazauskas, Moldova president Vladimir Voronin, Poola endine president Alexander Kwasniewski jt. Nimetamata ei jäänud isegi Euroopa komisjoni esimees Jose Barroso, kellel olevat nooruses olnud trotskistlikke sümpaatiaid.

eesmärk on külvata kahtlusi nende riikide poliitikute hulgas, kust on kommunismi kuritegude hukkamõistmisele oodata kõige tugevamat toetust. Küllap on Eestiski radikaale, kes näeksid hea meelega kommunistide kollektiivset karistamist. Kummati tuleb tunnistada, et see poleks mitte ainult rumal, vaid ka kontraproduktiivne. Näiteks Juku-Kalle Raidi sügisene aktsioon särkidega oli kindlasti kontraproduktiivne.

Venemaa vastuseis

Hukkamõistu kõige selgemaks oponendiks on kogu protsessi vältel olnud Venemaa. Kõigepealt esitati vastukaaluks teine projekt, mis puudutab natsismi imetlemist erinevates riikides. Ilmselt vastupidi algsele kavatsusele on see dokument tõmmanud valgusvihu ka võõraviha ja neonatsismi ilmingutele Venemaal.

2004. aasta sügisel kuulati Pariisis eksperte kommunismi küsimuses, esinesid Courtois, Vladimir Bukovsky ning Eesti ajaloolane Toomas Hiio. Sõna otseses mõttes kaheteistkümnendal tunnil ilmus lisaks väljakuulutatutele kohale veel kaks vene eksperti, kelle läbinähtav ülesanne oli arutelu absurdini viia. Nende ajalooekskursid ulatusid tavaliselt inkvisitsiooni, põlisameeriklaste hävitamise ja jakobiinide terrorini. “Õnnetuseks on needki Euroopa Nõukogu poolt hukka mõistmata,” pidi mõttekäik iga kord ühte punkti jõudma. Tõestada püüti ühte – et ajaloo ülekohus on relatiivne ning kommunismi hukkamõistmine on liiga vastuoluline teema, et sellega lõpuni minna.

Euroopa Nõukogu on kahtlemata vastuoluline organisatsioon, sest vahepealse järsu laienemistempoga on ta hinnaalandusega liitnud rea mittedemokraatlikke riike. Nende viimased arengud kõnelevad pigem sellest, et toimub sihikindel kaugenemine demokraatia ja inimõiguste standarditest. Näiteks Freedom House’i poliitiliste vabaduste ja kodanikuõiguste indeks paigutab 2005. aasta analüüsis kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki, Venemaa ja Aserbaidžaani mittevabade riikide kilda. Veel aasta tagasi kvalifitseerusid need osaliselt vabadeks. Neist ei jää palju maha veel poolvabaks peetav Armeenia. Aga probleemseid liikmesmaid on veel – teatud olukordades võib neid siduda ootamatu solidaarsus ning Venemaal võib olla hoobasid nende mõjutamiseks.

Kõigele vaatamata on Euroopa Nõukogu riikide parlamentaarne ühiskogu täna kommunismi kuritegude hukkamõistmisele lähemal kui kunagi varem. Ka Euroopa Parlament, kus tarvidus kompromissides laveerida pole ehk nii suur kui Euroopa Nõukogu 46 riigi puhul, on välja tulnud mitme hea algatusega, mis sillutavad teed õiglasema ajalookäsitluse juurde. Tõenäoliselt tõstatatakse tänavu nii massiküüditamiste kui ka teiste kommunismi kuritegude küsimus.

Samal ajal liigub Venemaa oma satelliitidega vääramatult uustotalitarismi, mitte demokraatia suunas. Vladimir Putini valitsemisajal on taas kasutusele võetud Nõukogude Liidu hümn ning on selgelt välja öeldud, et punaimpeeriumi lagunemine oli geopoliitiline katastroof. See ei kõnele mitte üksnes teravalt erinevast ajalookäsitlusest, vaid lausa avalikust soovist Nõukogude Liit sisuliselt taastada. Kommunismile hinnangu andmine on igal juhul aktuaalne küsimus, aga veel olulisemaks teeb selle praegune “nafta ja gaasi poliitika”, mis tihti lubab raha eest pehmendada nii poliitilisi kui ka inimõigustesse puutuvaid hinnanguid.

Muu hulgas puudutab kommunismi hukkamõist Venemaast tuleviku mõttes veel olulisemat suurvõimu – Hiina Rahvavabariiki. Sealt pärineb ülekaalukalt suurim kommunismiohvrite hulk – 65 miljonit. Mingit arvestatavat hinnangut pole Hiina ikka veel kommunistlikud võimud neile tegudele andnud. Euroopa riikidele on kommunismi kuritegude üldine hukkamõist võib-olla leebeim viis Hiina probleemile tähelepanu juhtimiseks. ENPA dokument osutab Hiinale küll üksnes seletuskirjas, kuid seal on ohvrite tohutu hulk mainitud.

Jääb üle loota, et sedapuhku on Eesti avalikkus üksmeelne: kommunismi kuriteod tuleb rahvusvahelisel tasandil hukka mõista. 2001. aastal takerdus kodune katse riigikogus, kuna mõned presidendikandidaadid või nende toetajad nägid ohtu, et nende biograafia võib sellise hukkamõistu korral ebamugavasse valguse sattuda. Kardeti tegelikult seda, mida vene “ekspert” nüüd meie vastu püüab ära kasutada. 2002. aastal õnnestus avaldus siiski vastu võtta. Teema toomisel üle-Euroopalisele tasandile oligi üheks argumendiks see, et mitmed kommunismiikkest vabanenud liikmesriigid on koduparlamentides vastava resolutsiooni juba kinnitanud.

Tähelepanu väärib tõsiasi, et kommunismi hukkamõistmisega toime tulnud riigid on ühtaegu olnud ka kõige edukamad demokraatlikke ja ka majanduslikke reforme ellu viima. Eesti sealhulgas.