Raamatust lähemaltAndres Herkeli „Vene mõistatus“ on kaheosaline artiklikogu. Esimeses püüab autor Venemaa ajaloolisse kogemusse ja ideeajalukku süüvides tõsta esile neid lähtekohti, mis aitavad seletada Venemaa praegust olukorda ja suundumusi. Teises osas jagab autor mõtteid, mis on tekkinud vaadeldes tänapäeva Venemaa osa maailmapoliitikas, suhetes Lääne ja Idaga.
Andres Herkel on Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee liikmena olnud tunnistajaks rooside revolutsioonile Gruusias ja oranþile revolutsioonile Ukrainas. Tal on tulnud tegutseda järelevalvekomitee raportöörina Aserbaidþaani küsimuses ning Valgevene allkomitee esimehena. Kõigi nende teemade ühiseks taustaks on Venemaa – vene mõju ja vene mõistatus…
Kadri Liik:
„Venemaad mõistusega ei mõista”. Seda fraasi tavatsevad ise lausuda teatava uhkusega: et jah, on küll meil siin asjad äraspidi. Aga see pole mitte niisama, lihtsast laiskusest või lohakusest, selle taga on meie müstiline olemus. Mõistus seda ei võta!
Ükskõik, kas suhtuda sellesse Vene mõistatusse nõutuse, uhkuse või irooniaga, tõsiasjaks jääb, et tänapäeva maailma suurtest riikidest on Venemaa vist kõige vähem ratsionaalne, kõige enam mõjutet otsingutest ja mõtteskeemidest, mille juured on viimase kolme-nelja sajandi mõtteloos. Ning see lugu on katkematu, uusi teooriaid – uusi vene ideid – tuleb pidevalt juurde. Et need ideed mõjutavad jätkuvalt ka Venemaa poliitilist käitumise, siis ei saa tõlgendada nende uurimist kui slavofiilide või filosoofide eralõbu – tegu on vägagi pra
ktilise probleemiga.
Venemaa on Eestimaa jaoks alati siin ja praegu. Suhted selle suurvõimuga on elulised suhtes. Kogenud riigimehena teab
Ka Herkeli kõiki varasemaid tegemisi – olgu nendeks orientalistikauuringud või parlamendipoliitilised suhtes Taga-Kaukaasia ja Valgevenega – on iseloomustanud põhjalik süvenemine ning avar ja erudeeritud mõistmine. Sama kehtib ka selle raamatu kohta. „Vene mõistatus” on raamat meile peaaegu alati ohuaimdusi sünnitavast suurvõimust. „Vene küsimus on Eestile eluküsimus,” tsiteerib Herkel Juhan Luigat. Nii ongi. Oleks meil vaid rohkem poliitikuid, kes vaevuksid uurima seda küsimust kogu tema sügavuses.
Mart Helme (juuni 2007, Maalima Vaade)
Ometi, kui minna pisutki sügavuti, siis selgub, et peale banaalse tõdemuse, mille kohaselt pidada Venemaa olema Bütsants, ei kuule me kohvikufilosoofidelt suurt midagi asjalikku. Mis aga veel hullem. Kui heidame pilgu eestikeelsele Venemaad käsitlevale kirjandusele, jääb meile pihku pelgalt käputäis raamatuid, millest enamik käsitleb vaid Venemaa ajalugu. Venelaste mõttemaailma analüüs, nende käitumise süvahoovuste mõistmine, nende diplomaatilised traditsioonid, nende riigikujutelmad, nende identiteediotsingud on eestlasele suuremalt
jaolt tundmatu maa.
Seda lünka meie teadmistes on selgelt tunnetanud ka Andres Herkel, kellele saigi tema piiratudVenemaa-tundmise avastamine otseseks tõukeks leida tekkinud küsimustele vastused venelastelt endilt.
Tulemuseks on tõesti hea raamat nimega „Vene mõistatus“. Kuigi me ei saa muidugi sedagi käsitlust pidada ammendavaks, on Herkeli raamatus ometi esimest korda süsteemselt ja akadeemiliselt – õnneks sugugi mitte kuivalt – võetud vaatluse alla venelaste enesetunnetuse teooriad ja teoreetikud ning viimaste sageli traagiline saatus. Ongi üks Venemaad iseloomustavaid paradokse – Herkel osutab sellele oma „Vene mõistatuses“ selgelt –, et
Venemaa suuruse ja imperialistliku vägevuse kirglikud apologeedid lömastatakse sageli sellesama suure ja nende palavalt armastatudVenemaa poolt.
Herkel on oma raamatu jaotanud kaheks. Esimesed kuus peatükki pühendab ta teooriatele, teise osa pealkirjaga „Lahtised lehed“ agaVenemaa tänapäevale.
Need mõlemad osad on orgaaniline tervik, sest mõistmaks, kuhu on Venemaa jõudnud Vladimir Putini juhtimisel, peame teadma ka seda, mida on Herkel meile kirjeldanud oma teooriat käsitlevais esseedes. „Vene idee“, „Euraasialased“, „Vene humanismi küsimus“ jt on
seepärast justnagu vundament, millele on Herkel ehitanud oma kaasaegset Venemaad (ja tema lähiümbrust) kirjeldavad lühiesseed ja artiklid.
Sümpaatne on muide see, et Herkel ei pretendeeri tõe monopolile ega ürita anda kategoorilisi vastuseid. Kogu analüüsile vaatamata jätab ta lahtiseks vastused niisugustelegi põhimõttelistele küsimustele nagu demokraatia või humanismi võimalikkus Venemaal. Pigem konstateerib ta, et humanism teoreetilise koolkonnana, mille traditsioon Venemaal on kahtlemata märksa nähtavam kui näiteks Eestis, pole Venemaa poliitilises ja riiklikus kontekstis osutunud lihtsalt
kuigi mõjukaks. Sama võime öelda demokraatia kohta. Ometi, ära iialgi ütle „ei iialgi“ – ka demokraatia võimalikkuse kohtaVenemaal – ,on Herkeli hoiak.
Niisiis. Tänu Andres Herkelile on meil raamat, mida peaks tingimata lugema eranditult igaVenemaa vastu huvi tundev, seal äri ajav või ka poliitikaväljal selle riigiga kokku puutuv inimene. Seesugusena on „Vene mõistatus“ omamoodi akadeemiline käsiraamat kõige laiemale
lugejaskonnale.
Karmo Tüür (Karmo Tüüri blogi, 31.07.2007)
Vene mõistatus?
Mul on rumal komme lugeda eri tekste korraga. Paraku jääb seetõttu nii mõnigi väärt lugemine pooleli ... ja teinekord sinna ta jääbki, pliiats või märkmepaber järjeks vahel.
Alanud puhkuse esimeseks mõistlikuks teoks sai ühe taolise pooleloleva raamatu lõpunilugemine. Andres Herkel "Vene mõistatus", Ilmamaa 2007, 248 lk.
Eks ta patuasi ole, jätta nii pikaks ajaks seisma üks väheseid eestikeelseid algupäraseid vene-teemalisi raamatuid. Seda enam pean oma kohuseks öelda mõni sõna ta kohta enne riiulissepanekut.
Värvilisi märkmelipakuid, millega tähistan väärilisi kohti, sai raamatu vahele oi kui palju. Ehkki uurimus pole pole akadeemilisena vormistet (eelkõige viiteaparatuuri mõttes), on autori poolt tehtud eeltöö vägagi põhjalik. Tulemus - vene (geo-)poliitfilosoofilise mõtte kaardistamine, eriti selle märkimisväärseimas osas e. eurasianismi vallas - on suurepärane.
Tõsi küll, vaielda võiks termini enda üle, kas ta on nüüd euraaslus, eurasism, eurasianism või võiks olla hoopis eurasiaanlus ... kuid see on juba pigem maitse asi ja vajaks pikemat poleemikat. Las olla nii kui on.
Teine pisiasi, mis hetkeks häiris, oli raamatu teise osa "Lahtised lehed" juures. Tekstide arusaadavust oleks tunduvalt parendanud, kui kohe päälkirja juures oleks olnud ka teksti varasema ilmumise aeg. Preagu tuli lugemise ajal konteksti järgi mõistatada, mis aastal ja/või mis sündmuse ajel tekst kirjutet on. Kuid ka see on pisiasi, seda enam, et tagantpoolt võis need daatumid ka leida.
Kolmas - ja suisa norimisena tunduv - on sisukorra paiknemine raamatu lõpus. Nagu vana hää nõuka ajal, kui alles raamatu läbilugemise järel said teada, millest raamat ka räägib:) Kuid eks see ole juba kirjastuse maitse asi. Ning raamatu väärtust ei vähenda see kõik kopka eestki.
Küll aga tahaks isand Herkelile tagaselja esitada küsimuse - kus see mõistatus on? Avapeatükis nendib ta melanhoolselt "Mida teeme teadmisega, et vene mõistatusele pole siiamaani lahendust?" Kohutusliku lisana saab tsiteerit ka Fjodor Tjuttshev, kes väidab, et mõistusega Venemaad ei saa võtta ... ja sinna see jääbki.
Selleks et lahendada ükskõik mis ülesannet, saati siis mõistatust, oleks vaja enne sõnastada küsimus. Vähemalt seda, kui mitte enamat, kas pole?
Juhul kui selleks küsimuseks on, et miks NAD nii käituvad, siis annab ju isand Herkel sellele kõigele hää ja põhjaliku seletuse. Aluspõhjaks õigeusklik messianism, selle ideoloogiliseks vomistuseks eurasianism, filosoofiliseks teljeks manism, kõige tipuks lääneliku humanismi puudumine/eiramine. Kõik see sai nopitud sestsamast raamatust – juhul muidugi kui ma loetust õigesti aru sain. Mine tea.
Niisiis, kui see oli küsimus, siis sai ta ka vastatud. Mõistatus lahendet.
Või on see mõistatus hoopiski milleski muus? Ehk selles, et mõistatuse küsimust ei saagi sõnastada? Vot sel juhul on Venemaa tõeline reebus.
Kuna hea autor seob mõtteloolised rännakud kenasti kokku tänaste näidetega ja annab ühtlasi ka sobivad hinnangud, siis vähemalt minu jaoks jäi mulje, et isand Herkeli jaoks Vene mõistatust küll ei eksisteeri.
Minu meelest on suurepärane, et meil on arvajaid, eriti poliitikute hulgas, kes ei lähe kaasa müüdiga, nagu poleks Venemaad võimalik mõista. Seisukohaga, nagu peaks Venemaast rääkides langema transsi, pobisedes midagi müstikast ja salapärast. See ei oleks meile mitte kasulik, sest nagu autor kordab Juhan Luigat - "Meile on Vene küsimus praktiline eluküsimus". Ja millessegi nii praktilisse ei saa ju suhtuda ebauskliku hirmu ja salapärast looritatud mõistusega.
Või sain ma millestki valesti aru, mh-ah?
Kaarel Kaas (Sirp, 1.06.2007)
Vene mõistatuse mõistmise vundament
Riigikogu liikmete enamikul puudub välispoliitika analüüsimiseks vajalik intellektuaalne pagas ning vähesed selleks suutelised ajakirjanikud on oma igapäevaste toimingutega ülekoormatud.
Sellel kevadel kaante vahele saanud ja raamatulettidele maandunud Andres Herkeli välispoliitikat käsitlev “Vene mõistatus” on Eesti oludes mitmeti veidi erandlik raamat. Esiteks esindab staažika riigikogu liikme ja veel staažikama humanitaari Herkeli teos meil (kahjuks) erandlikku formaati. Tegemist pole nimelt mitte ühe tervikliku, otsast lõpuni ja ühe hingetõmbega kirjutatud monograafia, vaid aastate vältel ajakirjanduses, peamiselt Sirbis ja välispoliitika kuukirjas Diplomaatia, ilmunud Venemaa-teemaliste esseede ning pikemate kolumnide kogumiga. Suures-laias läänemaailmas on sellised esseistika-publitsistika kogumikud aga juba ammu mitte ainult raamatuilma, vaid poliitilise ja ühiskondliku mõtte väljendamise üks harjumuspärane osa. Ning seejuures suhteliselt mõjukas, seisukohti ja vaatepunkte kujundav osa. The New York Timesi ja Foreign Affairsi kolumnisti Thomas Friedmani avaldatu turgatab vahest esimesena pähe, kuigi kvalitatiivselt pole see ehk kõige parem näide. Seda viimast asjaolude tõttu, millised võttis tõenäoliselt kõige paremini kokku ühe Friedmani viimase raamatu kohta ilmunud arvustuse pealkiri – “He’s world is flat”, nentis see lühidalt.
Kuid näiteks ka Fareed Zakaria paari aasta eest ilmunud “Vabaduse tuleviku” kondikava moodustavad välispoliitika-ajakirjades ilmunud ning ühtseks tekstiks kokku seatud kirjutised. Eesti analoogse kirjanduse nišši süüvides jõuame aga peatselt järelduseni, et süüvimiseks puudub eriline vajadus – asjaomane kiht on sedavõrd õhuke. Sellest nišikesest leiame kõigepealt Lennart Mere kõnede ja kirjutiste kogumikud, seejärel tulevad autorid nagu Edgar Savisaar, Siim Kallas, Mart Laar ning Toomas Hendrik Ilves. Muidugi ei ole see loetelu täielik, viimati on ilmunud ka näiteks Eerik-Niiles Krossi esseekogu, aga kahe käe sõrmedest peaks autorite loetlemisel piisama.
Loomulikult lisanduvad esseistika üllitamisest üldisemalt rääkides loetelule veel ka kultuuri ja sotsiaaliat hõlmavad kogumikud (näit Vikerkaare üllitatu, Rein Veidemanni raamatud jne), kuid see on juba midagi muud.
Teine ja oma sisulisuses vahest olulisemgi nüanss on see, et valdav osa nimetatud auväärseist autoreist katab oma kirjutistes suuremalt jaolt Eesti riigipiiride sees toimuvaid protsesse. See on olemuselt eneserefleksioon, aga mitte välismaailmas toimuva mõtestamine. Välispoliitika analüüsimise traditsioon on Eestis nii sisuliselt kui vormiliselt õhuke. Riigikogu liikmetest enamikul puudub selleks vajalik intellektuaalne pagas ning vähesed selleks suutelised ajakirjanikud on enamasti oma igapäevaste toimingutega ülekoormatud. Ja hoopis kolmas küsimus on veel see, et kuni viimase ajani on Eesti trükiajakirjanduses puudunud ka välispoliitilise esseistika avaldamiseks sobilik formaat. Viimasel ajal on Postimees ja Eesti Päevaleht oma lisade näol olukorda küll parandanud, kuid aastate jooksul pole pikemat kui 60–70realist kirjutist suurt kusagil peale Sirbi avaldada olnud. Akadeemia on ju juba sootuks teistsuguse suunitlusega kanal.
Enese ümber toimuva mõtestamine on väikeriikidele aga oluline kas või juba seetõttu, et väiksuse tõttu võib neid pidada poliitilisest väliskeskkonnast suhteliselt palju kergemini mõjutatavaks. Ilma avalikus sfääris toimuva mõtestamiseta on aga paraku ka adekvaatse poliitika kujundamise tõenäosus väiksem. Ebaadekvaatse poliitika tagajärjed võivad väikeriigile omakorda osutuda palju tõsisemaks, kui võrrelda suure poliitilise “massiga” maadega.
Ning siin jõuamegi Herkeli raamatu sissejuhatuseni, kus toodud mõned näited Eesti varasema mõtteloo Venemaa-käsitluste bibliograafiast – Jüri Vilms, Jaan Tõnisson, Otto Strandmann, Eduard Laaman, Ants Piip jne. Ja Juhan Luiga, kes aastal 1919 märkis: “Meile on Vene küsimus praktiline eluküsimus” (lk 8). Jällegi – kui praegu mõnda hästi varustatud raamatukauplusse sisse astuda, siis leiab terve plejaadi Venemaa käsitlusi, mis tõlgitud enamasti kas vene või inglise keelest. Herkeli raamat sobitub Luiga mõttega üsna hästi, sest selle eesmärgiks on Venemaa praeguse praktilisel tasandil ilmneva poliitika mõistmiseks baasi loomine Venemaa enesekäsitluse avamise kaudu.
Selle vundamendi laob Herkel raamatu esimesele ligi 120-le leheküljele laiali laotatud kuues peatükis, millest mõned põhinevad varem ajakirjanduses ilmunul, mõned on aga varem avaldamata kirjutised. “Laiali laotama” tundub seejuures üsna asjakohane öelda, sest Herkel maalib lugeja silme ette ühtse, läbi mitme sajandi ulatuva pannoo praeguse Vene poliitilise eliidi maailmavaate aluseks olevast mõtteloost. Alustades Pjotr Tšaadajevist ja Vene idee kujunemisest, põigates muu hulgas Venemaa kui Kolmanda Rooma käsitlemisse, jõuab ta läbi kahe ilmasõja vahel tegutsenud euraaslaste kontseptsioonide välja Lev Gumiljovini, natsionaalbolševikeni, Aleksandr Duginini ning Vene humanismitraditsioonini – õigemini selle puudumiseni.
Herkel joonistab sihiteadlikult välja praeguse Venemaa võimutungide mõistmiseks vajaliku koordinaatteljestiku, edastades oma teksti ladusalt ja voolavalt, rahulikult üliõpilastele oma teemat avava õppejõuna. Kuid eks autor olegi oma elukäigult kõigepealt intellektuaal ja õppejõud ning alles seejärel tegevpoliitik – mis on sümpaatne asjade seis.
Neile võimaliku lugejaskonna praktilisema meelega inimestele, kellele see tekst tundub oma lähenemisnurgalt vahest liiga teoreetiline, mõtte- ja sõnakeskne, võib meenutada, et ideed, mõtted ja sõnad kogu oma näilises abstraktsuses on ometigi läbinisti reaalse mõjuga nähtused. Mitte miski ei saa olevaks enne, kui see miski on olevaks mõeldud. Ja Kremli suunast viimastel aastatel tulevat sõnumivoogu koos Moskva praktilise poliitika valdkonda kuuluvate käikudega jälginud lugejad leiavad Herkeli viidatud aegunuks peetud mõttekäikudes igal teisel või kolmandal leheküljel süngelt tuttavaid detaile.
Raamatu teise poolde alapealkirjaga “Lahtised lehed” on koondatud peamiselt ajavahemikul 2004–2006 avaldatud kolumnid, kus käsitletud Venemaa ja Lääne suhteid, poliittehnoloogiate rolli Venemaal ja tema naaberriikides ning “värviliste revolutsioonide” aegseid poliitgambiite koos tagamaadega Venemaa piirialadel Ukrainas, Gruusias, Aserbaidžaanis, Valgevenes jne. Tekstid on mõistagi lühemad kui esimese osa peatükid ning stiil veidi emotsionaalsem, kuid sisuliselt on tegemist valmis laotud vundamendil suurepäraselt kokku mängivate ja üldpilti täiendavate lisandustega.
Herkeli raamatust võrsuvad järeldused on aga depressiivsed. Tsiteerigem: Venemaal “puudub valmisolek vabaduseks, puudub humanismi ja demokraatia kandepind. Väike vene inimene laseb Suurel Süsteemil enda eest otsustada, sest nii on lihtsam” (lk 154-155), “Imperatiiviks on Venemaa ajalooline missioon ning see õigustab kõike. Meie siin võime öelda, et Putini väärtusraamistik on ka vastuvõetamatu, sest ta mitte ainult ei riku demokraatia mängureegleid, vaid on sügavalt antihumaane. Aga selle kõige taga on teistsugune, temale mõistetav väärtussüsteem, mida Venemaal jagavad paljud” (lk 168). Ning lõpetuseks: “Venemaa ei taha olla Euroopa tagahoov, vaid talle vastanduv võimukeskus. Ta tahab olla rohkem kui Euroopa ise ja mitte vähem kui Ameerika” (lk 225).
Tundub liiga sünge? Kui jah, siis võtke lahti Putini ja teiste Vene poliitikute kõned ning programmilised seisukohavõtud. Te näete sealt vastu kumamas täpselt sedasama mõttemaailma, mille alused Herkel oma raamatus ka avab ning mille ilminguid kirjeldab. Kõike seda, millest selle raamatu kaante vahel kõneldakse, on Venemaalt kiiranud juba ammu enne praeguseks märgiliseks muutunud Putini kõnet Müncheni konverentsil. Kõnedele ja seisukohavõttudele võib lisada Vene meediapildi, kus maailma kujutatakse üsnagi Herkeli kirjeldatud struktureerimispõhimõtete kohaselt.
Herkeli positsioon on ka Venemaast kirjutades siiski humanisti positsioon ning nõnda ta möönabki, et kõigele vaatamata on lootust, et meie idanaaber muutub. Sest humanist ei saa lootust, et Vene riik on kord deržaava asemel parem, inimlikum riik, kunagi maha kanda. Sümpaatne positsioon on seegi, kuigi Putinile ja tema seltsimeestele ilmselt mõistetamatu.
Peeter Olesk (Postimees 05.05.2007):
Riigikogu kauaaegselt liikmelt ja väga healt parlamendipoliitikult Andres Herkelilt on ilmunud raamat «Vene mõistatus». Enamasti ei jõua riigikogu liige võtta sõna iga oma maad ja valimispiirkonda puudutavas küsimuses, ning kuigi ministrid kaitsevad väga kiivalt oma valitsemisala, ei jõua nemadki kõiges kaasa rääkida. Nüüd aga korraga eesti poliitiku raamat Venemaast, s.o teise rahva riigist, täpsemalt mõnest sellisest ideest, mis seob tänapäeva Venemaad seestpoolt.
Niisugune raamat on poliitiku avaruse tunnus. Kes selles kahtleb, lugegu Andres Herkeli värsket artiklit «Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamatust 2006» (Tartu, 2007). See, pealkirjaga «Arhailise teksti rütm ja kõla», käsitleb hoopiski India vanade tekstide poeetikat, nimelt seda, kuidas on ühelt poolt pidanud niisugused tekstid esitajale põlvest põlve meelde jääma ning teiselt poolt, missugune on nende ülesehitus selleks, et see toimiks ka kuulajatesse.
Kui me räägime eesti poliitikute kaasarääkimisvõimest kodutanumast kaugemal, siis tavaliselt mõõdame seda mingi seisukohavõtu avaldamise koha või ajaleheartikli tsiteeritavuse järgi. Mõlemad on päevakaja. Tegelikult tähendab kaasarääkimisvõime seda, et sind kuulatakse, aga mitte pimesi, vaid lugupidavalt. Näiteks räägid sakslastele seda, et nende keel ei ole enam lavakõne nagu Bühnendeutsch, vaid juba pikemat aega eurosprache, samasugune mögin nagu meie okay-keel.
Andres Herkel ei ole slavist, ta on orientalist, keda poliitilised kohustused ei lase olla erialas nii põhjalik, nagu ta ehk tahaks. Sellegipoolest on tema raamatu sisuks Venemaa ja Ida see kokkupuutepunkt, mis seob meid kõiki. Nimelt Euraasia ulatus ning pidevus. Ka Eesti on osa Euraasiast, mis tähendab, et me oleme kord Ida, kord Lääs. Kuidas see igavene ambivalents kajastub eesti kultuuris, seda tegelikult uuritud ei ole. Andres Herkel käsitleb muud, sest tema aineks on Venemaa ambivalents, ainult et mitte kultuurilooliselt vaatekohalt, vaid arvestades seda, et Venemaa on endiselt agressiivne ühiskond, kes ise ei jäta meenutamata, kui palju on tema kannatanud. Sõge on see, kes viimast mõistes paneb esimese, siis agressiivse Venemaa olemasolu, sulgudesse.
Millegipärast on Andres Herkeli raamatu saatesõnades rõhutatud, et «Vene mõistatus» on õhuke. Õhuke on paks nagu standardkiri või voldik – või siis raamat, mille kõva köide on paksem kui tekstilehed kaante vahel. Keegi ei oodanudki Andres Herkelilt tüsedat monograafiat või lausa telliskivi ehk Venemaa poliitilise anatoomia entsüklopeediat. Tema raamatu raskuspunktiks on see, kuidas Venemaa püüab ennast ja oma vajalikkust põhjendada mandriliselt, üle kogu Euraasia. Seda küsimust ei ole käsitletud sugugi õhukeselt; vastupidi, lugejale esitatakse aktuaalne sissejuhatus Euraasia mõnesse probleemi Venemaa uuema ideoloogilise ajaloo kaudu.
Eesti küsimust saab euraasialikus mõõtkavas sõnastada küllalt lihtsalt – kas me oleme see kõrvallause, millest siiski ei saa üle ega ümber, või siis jääme ainult tuulte tõugata (iga mereäärne inimene teab, et purjelaevanduses ei ole tuulevaikus parem kui torm).
Andres Herkel käsitleb piltlikult öeldes seda, kuidas tuul tekib, mitte seda, kuidas on ehitatud paat ja purjed. Selles ongi tema raamatu voorus, sest paljud meist ei tunne Venemaad teisiti kui leninismi sünnimaana ja sedagi mitte algallikate järgi.
Tahtmine olla Euraasia regulaator läheb Venemaa poliitilises ajaloos tagasi väga kaugele. Naftat siis veel ei tuntud. Kas teised rahvad on niisugust regulaatorit vajanud? Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1939–1940 ongi õigustatud sellega, nagu oleks meie rahvas seda ise palunud. Me ei tahtnud sõda, kuid okupatsioon meid sõja eest ei kaitsnud.
Me ei saa väita, et see on Euraasias tavaline, ent kõigil tuleb tunnistada, kuidas Euraasia rõhutamine pelgalt siin elavate rahvaste kokkukuuluvuse järgi tõstab mõne rahva teistest kõrgemale diktaatori õigustega.
Andres Herkel on oma artiklid ühendanud raamatuks nagu teekäija mööda meiepoolset Euraasiat. Tahaks ta oma teekonda jätkata, peab ta vaatama ka seda, kuidas näevad Euraasiat prantslased, sakslased ja inglased. Eriti prantsuse vaatekoht on praegu lahtine – ja seda enam põnev, et nad tihtipeale käituvad nagu põhjapoolsed soomlased.
Igatahes on Andres Herkeli raamat kirjutatud riigikogu suurest saalist väljapoole. Kui me tahaksime järgmist sarnast raamatut, tuleks nõuda, et oma rektoriaastate artiklid paneks kokku kaitseminister Jaak Aaviksoo. Siis oleks näha, mis ta mõtles ja kui kriitiline ta on.
Kristiina Nurmis (Eesti Ekspress 23.03.2007):
Tuntud riigimehe ja ajaloolase Andres Herkeli artiklikogumik “Vene mõistatus” peaks kahtluseta kuuluma iga vähegi Eesti saatusest hooliva ning Vene vigurväntlikku välispoliitikat mõista ihkava haritlase raamaturiiulisse. Autori sõnu kasutades on Venemaa ja vene idee tundmine eestlasele vältimatu. Vene idee on ohtlikum kui kunagi varem. Seal on vähem sümpaatset metafüüsikat ja rohkem agressiivset geopoliitikat. Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee liige Herkel ilmselt teab, millest räägib. Ta on aastaid tegelenud mitmete Vene naaberriikidega, nagu Valgevene, Gruusia, Ukraina ja Aserbaidžaan, ja töötanud läbi silmapaistva hulga Vene mõtlejate kirjutisi (millele ta ka viitab).
Herkel ei sea võimatut eesmärki lahendada mõistatus riigist, mis õigustab oma tegusid enfant terrible’i imagoga. Vene küsimuse tundmine aitab Herkeli sõnul “kõige muu kõrval hoiduda rumalatest, tormakatest ja naiivsetest vastustest. Sellised vastused on koguni ohtlikud – eriti kui nad võetakse poliitilise tegevuskava aluseks.”
Kogumiku esimesse ossa koondatud artiklites kirjeldatakse mõjukamate vene mõtlejate ideid, nimetagem neist europotsentrismi kriitikut vürst Trubetskoid, natsionaalbolševist Nikolai Ustrjalovit, euraasialaste idee lõpuni viijat Lev Gumiljovi ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist taas, kuid radikaalsemal kujul pead tõstnud euraasluse ideoloogi Aleksandr Duginit. Venemaa poolametliku ideoloogia, euraasluse, ning sellega lähedastes suhetes oleva natsionaalbolševismi kõrval on napilt puudutatud Vene humanismi ideid, sest läbi ajaloo on humaniste ikka “kas maha notitud või lihtsalt jalust ära saadetud”, mistõttu on see traditsioon üllatavalt õhuke.
Kogumiku teises osas püüab autor mõtestada Venemaa osa tänases maailmas, suhetes Ida ja Läänega. Herkel viitab mitmetele vähem või rohkem selgetele ohumärkidele, mis annavad mõista, et karmim ajastu Venemaal on alanud ning valitud tee pole demokraatlik. Ühelt poolt valitsevad võõraviha ja rassism, teisalt on olulisel kohal soov laieneda ja mõiste deržavnost ehk “vägiriiklus”. Humanistina loodab Herkel, et demokraatia on üleilmastumise paratamatu tagajärg ning vaba maailma õnnelik elu peaks nakatama ka vene inimest. Samas möönab autor: “Täna oleme umbes samas seisus nagu Gustav Suits, kui ta mitme omariiklusaasta järel ühtäkki avastas, et üliõpilased ei mõista enam vene keeles lektüüri lugeda. Ajalugu kinnitab, et Venemaa mittetundmine maksab valusalt kätte.”