Andres Herkel
RAAMATUD >> Aserbaidžaani kirjad

ASERBAIDŽAANI KIRJAD

Ilmumisaasta: 2010
Kirjastus: Varrak
Toimetaja: Arno Oja

Kujundaja: Mari Kaljuste

Lehekülgi: 240

Andres Herkel oli kuus aastat Euroopa Nõukogu raportöör Aserbaidžaani küsimuses. „Aserbaidžaani kirjades” vahendab ta muljeid ja mõtteid, mis ametlikesse raportitesse ei mahtunud.

Raamatu esimeses osas annab Herkel omapoolse ülevaate Aserbaidžaani riigi ja rahva kujunemisest.

Teises osas tutvustab ta meile maa kontraste, rahva eneseuhkust ja kibestumisi, poliitvange ja kõrgeid võimukandjaid, nagu ta neid oma reisidel tundma õppis. Selle kõrval avaneb terav sissevaade rahvusvahelise demokraatia-abi köögipoolele.

Raamat on rikastatud pildi- ja kaardimaterjaliga, sisaldab registri ja ajaloosündmuste kronoloogia.


Fotod 22.detsembri 2010 raamatuesitluselt.  Esitleti korraga kolme autori teoseid: A.Herkeli "Aserbaidžaani kirjad", L.Vahtre "Eesti saatusehetked" ja M.Mihkelsoni "Venemaa: valguses ja varjus".

  


 Aserbaidžaani kirjad:

 Saateks

Saatus viis mu õige tihedalt Aserbaidžaaniga kokku. Pean tunnistama, et enne seda, kui mind 2004. aastal valiti Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) raportööriks Aserbaidžaani küsimuses, ei teadnud ma tollest maast eriti palju. Teadsin Aserbaidžaani tähtsust Türgi maailma osana ning suurte energiaressursside valdajana. Kujutasin ka ette, kui raske on teha valikuid, millega määratletakse oma kuulumine kas Läände või Itta, demokraatlikku maailma või autokraatlike kalduvustega endiste liiduvabariikide klubisse. Kõige rohkem on Aserbaidžaan viimasel ajal maailma huviorbiidis püsinud sellega, mis saab Karabahhist ning kas gaasi- ja naftatorusid õnnestub Venemaad läbimata Euroopasse suunata. Vahel räägitakse ka demokraatia kehvast olukorrast ja vangistatud ajakirjanikest. Aga vähem tuntakse selle maa kaugemat ajalugu, mille esmakordne tutvustamine eesti keeles on mulle suur väljakutse. Veel enam huvitavad mind need sisemised rütmid, mis mõjutavad ühiskonna elukorraldust, inimesi ja nende mentaliteeti.

2004. aasta suvel algasid mu tihedad sõidud Bakuusse ja erinevatesse Aserbaidžaani regioonidesse. Need reisid ja missioon, mida pidin täitma, andsid unikaalseid kogemusi. Lõpuks sai teoks kuusteist ametlikku ja kaks mitteametlikku visiiti. Olen külastanud vanglaid ja ministrite kabinette, kohtunud umbes kümnel korral presidendiga, kuulanud välisriikide diplomaate ja käinud British Petroleum’i peakorteris. Provintside kubernerid on mind söögi ja joogiga küllastanud. Kohe seejärel olen harilikult kohtunud opositsiooniga nende kõige tagasihoidlikumates tubades või lihtsalt mõnes pisikeses tšaihanaas teed rüübates. Päris algul käisin Karabahhi põgenike laagris, mis nägi välja, otsekui oleksid inimesed mõne kuu eest sõja jalust põgenedes ajutise peatuspaiga leidnud. Tegelikult oli põlvkond teismelisi lapsi nois armetutes tingimustes üles kasvanud.

Mainima pean Kaspia mere lainete ja Aserbaidžaani mägede võlu, mida olen nautinud vähem kui tahtnuks, kuid piisavalt, et nende järele igatsust tunda. Peaprokurör isiklikult on püüdnud mind veenda selles, et visiidikavad on liiga tihedad ja aega tuleks võtta kauni looduse nautimiseks. Olen selle soovituse iga kord ebamäärasesse tulevikku lükanud, püüdes jonnakalt oma arvukatesse teemalõikudesse süveneda. Pea iga visiidi võttis kokku pressikonverents ja hulk intervjuusid. Mõnda ajakirjanikku ja avaliku elu tegelast olen kohanud vastandlikes olukordades – kord on nad vangis, kord vabad.

Inimesi, keda ma selle raamatu puhul tänama peaksin, on palju. Mitmedki neist on ühel või teisel kujul jäädvustatud raamatu teises osas. Mu eriline tänu kuulub Vilja Peetsile ja Vidadi Mamedovile. Mõlemad olid algusest peale selle raamatu sünni juures kui väsimatud innustajad, kirjasõbrad ja kaasamõtlejad. Lisaks varustas Vidadi mind hulga faktidega, mille otsimine ja täpsustamine käinuks mul üksi üle jõu.

Mu algne kavatsus oli vabas esseistlikus vormis vahendada muljeid, mõtteid ja värvikamaid olukordi, millesse oma töös tihti sattusin. Nii hakkasid sündima „Kirjad Viljale Bakuusse”. Peagi mõistsin, et selline käsitlus nõuab selgituseks kas pikemat sissejuhatust või lühemat ajalooesseed, mida täiendaksid viited kirjandusele, kaardid ja väike kronoloogia. Ja siis selgus, et paarikümne leheküljega pole võimalik piirduda, sest Aserbaidžaan nõuab enamat. Aga Aserbaidžaani mineviku ja kaasaja kõrval püüan selles raamatus anda ka ülevaate, missugune on poliitiku töö rahvusvahelistes organisatsioonides ja välismissioonidel.

Loodan väga, et selle raamatu lugejate seas on neid, kellega juhtub samamoodi, nagu minuga juhtus. Põgusast tutvusest Aserbaidžaaniga võib saada pikk kiindumus.

 



TEISED RAAMATUST

Andres Ehin (Väärt raamat Aserbaidžaanist; 31.jaanuaril 2011, Postimees)

Selle teosega on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee raportöörist saanud ka raportöör Eesti rahvale.

Herkeli raamat käsitleb nii Aserbaidžaani ajalugu, kultuurilugu kui ka poliitikat, lisaks veel autori katsumusi raportööri ametis.

Õnnestunud raamatus pole ehk otseseid vigu – autor on olnud hoolikas ja toonud probleemsemates küsimustes ära koguni mitu erinevat seisukohta. Mõnikord võib ehk siiski ette heita  ühe või teise olulise vaatenurga puudumist.

Üsna palju ruumi on pühendatud Aserbaidžaani muistse nimetuse Albaania päritolule. On juttu sellest, et nii armeenlased kui ka aserbaidžaanlased peavad end muistsete albanite järeltulijaks, aga et oletatavasti on albanite järeltulijaks hoopis pisirahvas – udid. Välja on jäänud aga nimeka keeleteadlase Aron Dolgopolski seisukoht, kes peab albanite keelt üheks väljasurnud kartveli keeleks – seega gruusia keele sugulaseks.

Mis puutub maa ja rahva praegusesse nimetusse, siis on välja jäänud üks tõenäosemaid versioone. Nimelt on Kaspia mere nimetus turgi keeltes Hazar või Häzar. Aga hazariteks on nimetatud ka selle mere ääres elavaid turgi hõime või seesuguse hõimu liikmeid.

Niisuguse versiooni leiame näiteks «Türgi keele suurest mõistelisest sõnaraamatust». Sellest seisukohast lähtudes pole midagi paha selles, kui me kohmaka keelendi ’aserbaidžaanlased’ asemel kasutame suupärasemat vormi ’aserid’.

On igati õigustatud, et Herkel on pühendanud palju tähelepanu renessansile ja valgustusperioodile Aserbaidžaani kultuuriloos. Eestlasel on huvitav ja õpetlik teada saada, et Aserbaidžaan pole ühel või teisel ajal olnud islamimaailma kolgas, vaid tema keskused Gändžä ja Täbriz on olnud olulised kultuurikantsid kogu islamimaailmas.

Just Gändžäs lõi oma teosed 12. sajandi suur luuletaja Nizami. Hommikumaade kultuuris on Nizamil niisama tähtis koht nagu Dantel kristlikus maailmas.

Herkeli tähelepanu on pälvinud ka suur Aserbaidžaani valgustaja Ahhundov. Autoril on õigus, kui ta mainib, et Ahhundovit ei saa võrrelda Eesti 19. sajandi kultuuritegelastega. Aga minu arvates kahe baltisakslasest valgustaja, Christoph Petri ja Garlieb Merkeliga saaks teda võrrelda küll. Üht-teist võrdlemisväärset võiks küllap leida ka Ahhundovi ja Noor-Eesti ideedes.

Mitmed protsessid on ristiusu- ja islamimaailmas küll sarnased, aga need pole toimunud samaaegselt.

Raamatus on rohkesti tähelepanu pööratud armeenlaste ja aserite vahekorrale, sh Mägi-Karabahhi konfliktile. Lugeja saab kujuka pildi Aserbaidžaanis valitsevatest seisukohtadest, ajaloolisest vihast ja selle nüüdisvormidest ning demokraatlike riikide missioonide raskustest selle konflikti käsitlemisel.

Kõik kirjapandu on huvitav ja lugemisväärne. Siiski võiks käsitlus olla mitmetahulisem – armeenlaste seisukohtade esitamine on jäänud liiga põgusaks. Raamat pole ju küllap mõeldud kitsale ringkonnale, kes algtõdesid niikuinii teavad. Oleks lugejasõbralik tuua üksikasjalisemaid andmeid Karabahhi rahvusliku koosseisu kohta ja lahti seletada, mis sellest johtub.

Lugejal oleks ka huvitav lähemalt teada saada, kuidas püüti Karabahhi konflikti lahendada Moskvas – nii poliitbüroos, KGBs kui mujalgi. Näiteks oleks olnud huvitav tsiteerida polkovnik Vladimir Lutsenkot, natsionalismi vastu võitlemise KGB osakonna üht juhtivat spetsialisti (vt: http:/www.eurasia.ru/news/show/6814.html). Lutsenko kurdab, et Nõukogude Liidu juhtkond oli Mägi-Karabahhi küsimuses ebakompetentne ja magas konflikti alguse lihtsalt maha.

Ta arvab, et kui päris alguses oleks pandud trellide taha Armeenia noorsoo hulgas järjest enam populaarsust võitnud Zori Balajan ning Bakuus Armeenia-vastast meeleolu õhutanud Zija Bunjadov, oleksid asjad võinud teisiti kujuneda.

Hiljem oleks Lutsenko meelest ehk tulnud kõne alla Nõukogu õhudessantväelaste vahelesegamine, aga see olevat olnud võimatu seetõttu, et Askeranis platseeruvas väeosas olid pooled mehed korteris armeenlaste juures ja pooled aserite juures. Esimesed pooldasid tulihingeliselt armeenlasi ja teised asereid. Ülemused polevat riskinud säärase väeosaga konflikti sekkuda.

Lutsenko sõnul polnud üksmeelt ka poliitbüroos. Je­gor Ligatšov saadeti Bakuusse, kus ta rääkis sellest, et Aserbaidžaani piirid jäävad vääramatult kindlaks ja Karabahhi ei anta Armeeniale ära. Jerevani saadetud Aleksander Jakovlev aga kuulutas, et Mägi-Karabahh on Armeenia ajalooline territoorium.  

Pärast aserite korraldatud veresauna Sumgajõtis olevat sõjaline vahelesegamine olnud veelgi võimatum. Moskva oli seda siiski ette pannud, aga Lutsenko oli Mägi-Karabahhist vastanud, et mitte sõjaväge pole siin vaja, vaid psühhiaatreid ja psühholooge.

Ma ei peatunud Lutsenko arvamustel mitte sellepärast, et tahaksin Herkelile etteheiteid teha. Sattusin selle materjali peale puhtjuhuslikult. Tegemist on erakordselt huvitava materjaliga, mis iseloomustab KGB mõtteviisi tol ajal ja on tihedalt seotud Aserbaidžaani kahe naaberrahva käekäiguga lähiminevikus.

Üldmulje Andres Herkeli teosest on igati meeldiv. Raamat on asjatundlik ja ergutab kaasa mõtlema.

 

Tiit Matsulevitš (november 2010, GO Reisiajakiri)

Kiri Herkelile, pastoraalsele erudiidile

Andres-müällim,

ma näen rõõmuga, et rahva raha, mis Sa oled oma Bakuu-reisidesse mahutanud, pole mitte raisku läinud. Lisaks “raportitele”, mida keegi peale asjaosaliste endi lugeda ei viitsi, on see raha konverteerunud raamatuks, mille seltsis veedetud tunnid end kuhjaga ära tasuvad.

Tõsise koolmeistrina oled hakatuseks pidanud sajalehelise loengu Aserbaidžaani ajaloost, aga teinud seda niivõrd hoogsalt, et minu skepsis selliste lektüüride suhtes hajus juba avapoognaga. See oli nagu kooliõpik, aga täiega tempokas ja põnev!

Ja siis need kirjad Viljale (mitte Brüsselisse, vaid Bakuusse): no kes see tänapäeval enam raatsib epistolaarse žanriga jännata? Aga Sinu käes on välja tulnud meistritöö, selline huvitav segu esseistikast, poliitpublitsistikast, osalusvaatlusest, reisikirjast (mille särtsakamaid ridu võiks võrrelda lausa Tuglase või Vildega) ja parlamentaarse diplomaatia köögist, milles ei puudu (minu jaoks vahel küsitavgi) annus “Valge Mehe muret”. Adenauer oleks selle kohta öelnud: võtke inimesi ja rahvaid nii, nagu nad on, aga mitte nii, nagu te neid näha tahaksite.

Sinu mitmekesine stiil – oma pastoraalsele põhitoonile vaatamata – jätab lugejale ometi vabaruumi kasvõi sarkastiliseks tõdemuseks, et aserite parim naaber on Kaspia meri (nii nagu georgialased ehk jürid Musta merd samaväärseks tunnistavad). Omajagu valus tõde, mis sest et kaugel “poliitkorrektsusest”.

Raske oleks kujutleda, et nende “Kirjade” autoriks võiks olla mõni tegevdiplomaat. Nemad saaksid sellise asja eest ülemustelt sugeda. Sina rahvasaadikuna oled palju vabam, sest Sul pole ülemusi peale Lugeja ja Valija. Ja nõnda ongi meil nüüd käes “Kirjad”, erudeeritud, teravapilgulised, harivad ja kõike muud kui igavad.