Andres Herkel
ARTIKLID >> 2012
Pussy Riot’i karistus näitab Vene võimu kriitikataluvust
Delfi
2012-04-05

Reageerime tihti valuliselt Eesti või Eesti ajaloo suhtes tehtud kriitikale, aga samas oleme valmis koos Putini ja Lukašenkaga nimetama terroristideks ja kurjategijateks neid, keda nemadki.

Naispunkrokkbänd – nii võiks vist kirjutada, sest eesti keel lubab pikki liitsõnu. Niisiis, skandaalse naispunkrokkbändi Pussy Riot liikmed tungisid 21. veebruaril ehk pisut enne Venemaa presidendivalimisi Moskva Lunastaja Kristuse Katedraali ja esitasid oma kuulsa punkpalvuse. Neitsi Maarjal paluti Putin ära ajada ja feministiks hakata.

Kolmele bändi liikmele, Nadežda Tolokonnikovale, Maria Aljohhinale ja Jekaterina Samutsevitšile esitati hiljem kriminaalsüüdistus, mille puhul võib neid oodata kuni seitsmeaastane vabadusekaotus. Tolokonnikoval ja Aljohhinal on kummalgi väike laps. Sellele vaatamata hoitakse neid eeluurimisvanglas.

Venemaa kirikupea Kirill I sõnul oli see „blasfeemia“ ja „pühapaiga rüvetamine“. Inimõiguslased Ljudmila Aleksejeva, Lev Ponomarjov ja teised nimetasid noid tüdrukuid algusest saati süümevangideks. Eile kinnitas sarnast määratlust ka mõjukas Amnesty International.

Märtrid või pühaduserüvetajad?

Venemaal käib korraga mitu kampaaniat – ühed on Pussy Riot’i poolt ja teised vastu. Kubanimaal Krasnodaris korraldati hukkamõistumiiting. Moskvas ollakse valdavalt poolt. Toetust noorte naiste vabastamisele on avaldanud ka kümned preestrid, mis kinnitab, et kõik õigeusklikud pole Kirilli-meelsed.

Kirikupalvus polnud Pussy Riot’i esimene etteaste. Oma värvilistes maskides ja talvel poolpaljalt õues rokkides on nad varemgi ilma teinud. Neid on ära aetud Punaselt väljakult ja korra esinesid nad ühe hoone katusel, mille läheduses peeti lühiajaliselt kinni Moskva meeleavalduste ühte mootorit Aleksei Navalnõid. Kuid punkpalvus Moskva peakatedraalis tõi nad juba väga teravalt fookusesse, neist kujunes mitme väärtuskonflikti kese.

On nad märtrid või pühaduserüvetajad, vabaduse laulikud või huligaanid? Kriminaalasja algatamine, patriarhi karmid, kuid sisult Kremli ees lömitavad süüdistused ning õhus rippuv vanglakaristus mõjutavad arvamuste küpsemist. Naiste vabastamist taotlevad õigeusklikud ütlevad, et katedraali tungimine väärib küll hukkamõistu, kuid veel taunimisväärsem on võimude ebaadekvaatne ja ülemääraselt karm reaktsioon.

Nüüdseks on Juku-Kalle Raid koos oma Moskva-sõbra Artjom Troitskiga toonud selle väärtuskonflikti väga selgelt ka Eesti avalikkuse ette. Isegi president ja peapiiskop on asjasse segatud. Selleks, et mulle teadaolevad tõigad ära rääkida, pean alustama möödunud neljapäevast, kui Juku-Kalle helistas.

Juku: „Kuule, kas toetad Pussy Riot’i vabastamist?“
Mina: „Kelle? Aa, Pussy Riot’i – no muidugi toetan!“
Juku: „Okei, ma teen kirja ka!“

Pühaduseteotajaid tulebki karmilt karistada?!

Nii see läks. Üheksa Riigikogu liiget pöördusid Vladimir Putini ja Riigiduuma poole ning president Ilves väisas Von Krahli teatris korraldatud Pussy Riot’i toetuskontserti. Nagu ütles Artjom Troitski, on Eesti esimene maa, kus on Pussy Riot’i vabastamiseks sellist solidaarsust väljendatud.

Aga see oli alles vaikne algus, järgnevatel päevadel sai väärtuskonflikt juba tõelise hoo. Kõigepealt potsatas mu meilikasti tuttava orelikunstniku pahane kiri. Ta on tore inimene ja terava sotsiaalse närviga. Väljendas hämmastust minu liitumise üle nii rumala pöördumisega ja arvas, et peaksin sel juhul heaks kiitma ka olukorra, kui keegi tungib Riigikokku, hakkab saalis laamendama, ronib juhatuse lauale ja nõuab Eesti peaministri tagasiastumist samade sõnadega, nagu tegid „nood plikad Moskva katedraalis“. Vastasin, et saan ta tunnetest aru, aga karistus on ju ebaproportsionaalne.

Siis avasin mitme online-väljaande kommentaariumid ja avastasin, et orelikunstnik pole oma mõtetega teps mitte üksi. Pühaduseteotajaid tulebki karmilt karistada ja see pole Eesti asi, mida Venemaa teeb. Võimalik, et sääraste teemade puhul õhutab FSB ka oma mõjuagente anonüümselt foorumites sõna võtma, aga kindlasti leidus siin tubli annus ehedat reaktsiooni. Meenus, et kui Valgevenes lasti maha kaks Minski metrooplahvatuse väidetavat süüdlast, siis oli reaktsioon ligilähedane – nii tulebki teha! Ei mingit nüansitunnetust, kaalukad argumendid selle kohta, et hukatud poisid võisid süütud olla ja uurimise kvaliteet ei kannatanud kriitikat, jäid tähelepanuta. Lihtsalt: „Terroristid tuleb maha lasta!“

Me reageerime tihti ülivaluliselt isegi alamõõdulise kriitika puhul, kui see puudutab Eestit või Eesti ajalugu, aga samas oleme valmis koos Putini ja Lukašenkaga nimetama terroristideks ja kurjategijateks neid, keda nemad nimetavad.

Ketserist kangelaseks

Aga heakene küll, Pussy Riot väljendab olemuslikku väärtuskonflikti, see on mitmekihiline lugu. Kirikus laamendamist saab hukka mõista, aga tsiviliseeritud riigis piirduks karistus haldustrahviga. Õigus on ilmselt ka nendel, kes ütlevad, et kui punkpalvus olnuks mitte Vladimir Putini vastu, vaid toetuseks, siis poleks suurt midagi juhtunud.

Venemaal on kirik riigivõimu, imperialismi ja putinismiga tihedalt põimunud. Heatahtlikuma tõlgenduse puhul võiks öelda, et just seda punkpalvus esile tuua tahtis ja nõnda hinnates läks see tüdrukutel ka korda. Järgnes sarnane reaktsioon, mis on kirikuajaloos varemgi esile tulnud – sisuliselt kuulutas Kirill I nad ketseriteks ja pani kirikuvande alla. Hiljem on ajalugu sellistest ka kangelasi vorminud…

Andres Põdra ja ka Meego Remmeli reaktsioon keskendus kirikus laamendamise õigustamatusele. Poliitikud sellele aspektile ehk nii suurt tähelepanu ei pööranud, kuid siiski on vale väita, et tegeleti pühakojas protestimise õigustamisega. Esmajoones pöörasime tähelepanu ikka sellele, et ähvardav karistus on ebaproportsionaalne. Oma hilisemas kommentaaris ütles peapiiskop Andres Põder, et võimaliku karistuse küsimuses jagab ta Riigikogu liikmete kriitilist arvamust. Hea seegi – usun, et me pole üksteisemõistmisest kaugel.

Andres Põdra isik pälvis üleeile palju tähelepanu ka Vene võimukriitilises portaalis grani.ru. Meenutati, et Eesti peapiiskop on heaks kiitnud pronkssõduri teisaldamise, hukka mõistnud homoabielud ja võimaldanud venekeelseid jumalateenistusi Eesti luteri kirikus. Ilmselt on tegemist grani.ru lugejate jaoks värvikate detailidega, millele otsest väärtushinnangut artiklis siiski ei antud. Kommentaariumis läks asi tulisemaks, aga ei puudunud ka elav debatt selle üle, kuidas Põdra nimes sisalduv „õ“ hääldub ja kas selle järgi saab Eesti aktsenti tuvastada. Märkimist leiavad kaunid kohanimed Võru ja Võsu ning eriti raskesti hääldatav eesti sõna „jõgi“.

Feminismi ja ühiskonnakriitika kokteil

Ka Eesti-sisene debatt ei taha kuidagi peatuda. Mõned väitlejad võtavad kriitika alla Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja näevad Putini võimuvertikaali päris unarusse jättes, et totalitarism lähtubki usust. Kui käisin valimiste eel Moskvas, siis rääkis Rahvusringhäälingu korrespondent Krister Paris Putini-vastaste protestide eripära väga selgelt lahti: „Siin on kõik sõbralikult koos, natsionalistid, liberaalid ja isegi homoaktivistid.“ Ja kuni nad Putini vastu protestivad, jääbki see nii. Eestis tekib Pussy Riot’i väärtuskonflikti ümber täiendavaid nüansse – keskerakondlased ründavad presidenti ja anusaagimid kirikut. Igaüks võtab konfliktist oma.

Eraldi tahaks esile tuua Ain Riistani arvamuse „Postimehe“ võrguväljaandes, kus ta ütleb, et usundiantropoloogilises võtmes võib ka Jeesust ehk oma ajastu punkariks pidada. Pussy Riot’i sõnum oli taluvuse ja pühaduse piire purustav, kuid samas jõuline: „Puudutati puutumatut ja valitsevale võimukandjale tuletati meelde, et on olemas temast ülem võim (Jumalaema)“. Veel kaugemale minnes võiks seoseid otsida zen-budismi šokiteraapiaga või tõlgendada Pussy Riot’i sõnumit viljaka tekstigeneraatorina, sest sellest tulenevate tõlgenduste ja hinnangute voog ei vaibu.

Selgeid paralleele tõmmatakse Ukraina protestiliikumisega FEMEN. Need noored naised on korraldanud ridamisi võimuvastaseid proteste, ilmudes demonstratsioonidele paljaste rindadega. Ka siin võib näha feminismi ja märksa laiema ühiskonnakriitika kokteili. Mõju saavutatakse šokeeriva käitumisega. Kaadrid sellest, kuidas tursked politseinikud poolpaljaid tüdrukuid politseiauto kongi suruvad, on telekanalite maiuspala.

Meile võib protesti vorm meeldida või mitte. Oluline on siiski mitte segi ajada põhjust ja tagajärge. Provotseerivalt käituvad piigad pole kellegi inimõigusi rikkunud ega ühiskondlikku debatti tasalülitanud. Küll on seda teinud võimud. Tüdrukutele osaks saava karistuse karmus kujuneb võimu kriitikataluvuse või selle puudumise lakmustestiks.



Tagasi